Esimene avalik salvrätitehnika-katsetus

Omaette kunagi proovisin mingi karbi nurgale ja ühele pudelile salvrätitehnikas pildikest peale panna. Ei saanud tookord mingit innustavat tulemust. Seekord oli plaan, et kuna me ämmale sünnipäevaks kampsunit osta ei osanud/suutnud, siis tuleb teha “kampsikupurk”, kuhu ostuks vajalik raha rullida.

Ära kulus üks väike Salvesti porgandimehupurk, üks salvrätik, natuke käsitöölakki ja kallis abikaasa, kes alustuseks purgilt sildid maha küüris ja siis tööks vajaliku pintsli pehmeks leotas ;) Esimese katsetuse kohta OK, kuigi ma saan ise ka aru, et siin võiks olla vähem kortse ja piltide vahel mingi taustavärv või siis pildikestel kontuur vms.

Magusast ei saa küll jõulu ajal hoiduda

Kaunil jõuluaal sai pikalt köögis toimetatud. Peamiselt magusalainel olles tulidki katsetamisele igasugu netiavarustes juba olemas olevad retseptid. Panen kõik siia kokku, endal ka hää võtta, kui isu jälle pääle tuleb ;)

Kõiksepealt see kõige magusam, Pavlova tort, mille puhul ma siiani ei saa aru, kuidas olen suutnud sellest mööda käia. Retsept on pärit blogist “Pisike ja Pisut segi”. Olles seda nüüd juba kaks korda teinud, võin öelda, et töötab imehästi. Isegi kui asendada maisitärklis kartulitärklisega, veiniäädikas tavalise äädikaga ning vanilliekstrakti mitte panna (sest seda lihtsalt näiteks ei ole kodus). Ja marju ma ka ei pannud, vaid hoopis maasika-toormoosi. Ja mitte vahukoore peale, vaid hoopis alla. Soovitan soojalt. Ükskõik, millisel kujul. Kui on retsepti järgi tehtud besee, vahustatud vahukoor ja moos või marjad, siis saab suurepärase, õhulise ja hõrgu tulemuse.

Teiseks katsetasin Domino trühvleid. Neid retsepte on mitmes kohas, näiteks nii Nami-Namis kui Bounteous Bites‘is. Midagi keerulist ei ole. Aa, aga seda tasub järgida, et panna nad pärast nt küpsetuspaberile. Ilmselt tulevad nad sealt paremini lahti. Ma jätsin juhendi lõpuni lugemata ja pidin noaotsaga neid taldriku küljest lahti kangutama :D

Tavalistele piparkookidele lisaks tegime sel aastal ka täidetud piparkooke ja keerupiparkooke. Esimesed neist leitavad jälle mitmest kohast nt siit või siit. Sisse proovisime panna shokolaadikreemi ja rosinaid, lihtsalt shokolaadi ja lihtsalt rosinaid ja esimene versioon oli valitutest kõige parem. Oleks kodus olnud banaane, oleks ka neid proovinud. Ja no võibolla oleks proovinud ka maksapasteediga, kui seda kodus oleks olnud ;)

Keerupiparkoogid on hästi lihtsad, neist räägib üks blogi ka, aga ma ei suuda seda enam leida. Igatahes tuleb piparkoogitaigen lahti rullida ja sinna muretaigen/liivataigen peale mätsida, siis rulli keerata ja otsast küpparid lõikuda :) Mulle tundub, et lihtsam on piparkoogitaigen laual ja muretaigen küpsetuspaberil lahti rullida ja siis sinna piparkoogitaignale peale pöörata. Veidi taignarulliga üle, et nad paremini omavahel haakuksid ja siis ilusasti rulli. Täitsa mõnus ja lihtne teekõrvane snäkk.

Ja siis tegin ma veel astelpajutarretist kamavahuga. Astelpajutarretis tähendas, et võtsin külmast marjad, sulasid pisut, lisasin suhkru ja lasin saumiksriga läbi. Siis pressisin läbi sõela. Pisut lisasin ka vett. Hea mahla sain. Zhelatiin sisse ja külma. Kamavaht sai tehtud paki Philadelphia toorjuustu, ca 300-400ml vahukoore, veidikese suhkru ja kama kokkuvahustamise teel. Kamavahu idee pärineb Nami-Namist.

Pildile jõudsin püüda vaid trühvlid ja täidetud piparkoogid. Tarretist ei hakanud pildistama ja Pavlova on lihtsalt mõlemal korral nii kiiresti ja ennastunustavalt kaubaks läinud, et pole olnud siiani mahti pildimassinasse püüda. Aah, ja no moosi ja lihtsalt peale mäkerdatud vahukoorega ei ole tal ilmselgelt ka sellist kaubanduslikku välimust, mida väga tahaks massinasse püüda. Tuleb ikka tordipritsist koor peale lasta ja marjad pääle sättida, küll siis ka pilti saab ;)

Minu esimene kotitäis süüteroose

Ja keegi ei ole veel proovinud, kuidas ja kas nad töötavad. Panevad neid endale niisama ahju veerele kaunistuseks. Häda kohe.

Igatahes minu kaks esimest munakarpi ja küünlajupid, mis omavahel täiesti eesmärgipäraselt ühendatud said. Alguses oli palju küsimusi ja natuke tegin ilmselt asju, mida võinuks ka mitte teha. No näiteks oleks vast võinud jätta ära küünelakiga kaunistamise. Ilusamaks ehk veidi läks, aga küünelakk ei kuivanud ära ja ma ei tea, kas see ahjus just ka kõige parem asi on. Süütab, seda kindlasti, aga muus osas… Ent seda oli seal nii vähe, et vast pole põhimõtteliselt hullu.

Ja siis muidugi tuvastasin töö käigus, et uuema aja munakarpides on munadevahelised seinad nii olematud, et roosi sisu polegi eriti kuhugi pista, sidusin niidiga ümbert kinni, et laiali ei vajuks.

Põhjalik juhend, mida järgisin, paikneb Kikuliisu blogis.

Tikkisin mõned jõulukaardid

Isetegijast saab teadupärast lademetes ideid ja need õiged teemad kipuvad enamasti just õigel hetkel tekkima või silma jääma. Kaartide tikkimine näiteks. Täiesti suurepärasel jõulueelsel ajal avastasin ja otsustasin pisut katsetada ja lähematele said nad hilisel tunnil ja minutil posti ka :)

Pabereid valisin Tiimaris tükk aega, lõpuks langes valik olemasolevatele. Tagused on kuldniidiga neljast nurgast külge sõlmitud, sest kodusolev liim ei oleks seda pehmet paberit ilmselt just kõige paremini teise külge kinnitanud. Kahekesi kaasaga augustasime ja sõlmisime, kuis jaksasime :)

Kui kaelakee on, aga kõrvakaid pole…

… siis võib täitsa vabalt mulle märku anda :) Just nädala eest rääkis Kati, et kaelas on tore vildipallikee, aga kõrvas tuleb sobiva värvi mõttes kanda hoopis kivikesi. Mõeldud-tehtud :) Mõned pallid vilditud ja heegelniidiga konksude külge kokku sätitud. Ja Kati pani kohe kõrva ka, mida mu hing veel ihata oskab. Ja neil on tütrega kahepeale kuulu järgi oma 100 paari kõrvakaid juba. See 101. paar näeb välja selline, loodan, et sobib keega värvilt ka kokku.

Moblad talveks sooja

Ehk et tegin koos neidude rühmaga muuhulgas pisut mobla-soojendajaid vilistlaste kingipakki ;) Minu panuseks tuli kolm neist. Ega muud olegi, dokumenteerimise mõttes panen kirja :)

Pisike rahvuslike sugemetega pihikseelik

Jõulupidudeks meisterdasin Pätule pihikseeliku. Plaan oli ammu, sest Rakvere triibukangas seisab juba suvest saati kapis, aga tegudeni jõudsin alles nüüd. Pool tundi enne esimest jõulupidu õmblesin veel kiiruga mõned haagid, et saaks ikka selga panna lapsele :P Nüüd on haake rohkem ja voldid said ka korralikult sisse pressitud. Õmblusvarud näevad kõik jätkuvalt väga koledad välja, aga no midagi pole teha ;)

Vaatasin mina seda Käsitöö ajakirjas olnud pihiku lõikelehte üht- ja teistpidi, aga ei saanud sotti, et kust milline täpsemalt jookseb. Tegin ise olemasolevate kleitide põhjal ülemise otsa lõike ja alumise otsa voltimise ja värgi leiutasin ise. Kogu tagaosa on volditud, ees mõned voldid. Seeliku alaäär on 140cm :D .

Seeliku ülemise otsa vahele õmblesin paelte otsa väikse kotikese-taskukese ka, et saaks taskurätti vähemalt kaasas kanda ;) Idee sain suvel Pärnu Hansalaadalt, seal oli see kuidagi vööga ja teisiti lahendatud. Ei mäletanud täpselt, tegin omamoodi.

Õnnelik pihikuomanik ka pildile püütud ;)

Tikkisin mantlile üht-teist

Töö käik: vii õmblejale kangas ja hangi ise sobivat värvi lõnga ja niiti, kui mantel on poolepeal, too mantel õmbleja juurest natukeseks ajaks ära, tiki peale ja siis vii tagasi :)

See tikkimine võttis ootamatult kaua aega. Tehtud lihtne kettpiste beezhi peenikese lõngaga (mida on nüüd ütlemata palju üle, sest seda müüdi ju hiigelsuure tokiga) ja siis kuldse niidiga on ketiaasadest üle tikitud. Tundus, et mis see siis ära ei ole, aga nt hõlmal oleva kettpiste üle tikkimine võttis aega ca 5h. Kujutage siis ise ette selle kettpiste enda tegemisele ja varrukale kulunud aega.

Kaks tagasihoidlikku sussipaari

Et külla minnes oleks hää miskit väikest kotti pista jala otsa tsuskamiseks. Mõnikord on põrandad jahedad, teinekord aga äkki on suka sisse auk tulnud, igaljuhul kasulik kaasas hoida. Ruumi nad ka ei võta. Pätul püsisid esimesel külaskäigul ka äärmiselt kenasti jalas.

Vankrikott – väljakutse missugune :)

Tundus väljakutse, oli kah. Sellist vankrikotti rohkem ei tule st üldse ma arvan, et ei tule enam ühtegi vankrikotti minu “sulest”. Aga hakkamasaamine annab julguse proovida muid kotte, mis ehk ei ole nii suureks väljakutseks :) Aega võttis ka muidugi parasjagu, aga sellise koti puhul läks rohkem aega hoopis loomingulisteks katsetusteks nunovildiga, sest see ei tahtnud hästi välja tulla. Ning siis läks aega selle väljamõtlemiseks, et mida teha eelnevalt läbimõtlemata jäänud osades.

Igatahes ei ole ma nii põhjalikult juba tükk aega midagi planeerinud. Riidetükid olid täpselt nii suured, kui nad olid ja seeläbi määrasid ka koti mõõdud. Päris tubli paar tundi läks tükkide väljamõtlemisele, nende suuruse arvutamisele ja väljalõikamisele. Ja algus oli päris lihtne, tükkidel olid sildid küljes, mis milleks on ja seda teadsin ka, kuidas kokku õmmelda.

Isetegijast sain head nõu, kuidas tasub kott kõigepealt n.ö tagurpidi kokku õmmelda (nii, et õmblused jäävad välja) ja siis pöörata tagasi ja teiseltpoolt. Kogu õmblusvaru jääb peitu ja annab koti servadele tugevust ka juurde. Lihtne ja geniaalne.

Ja oh kui palju seda õmblemist oli lõpuks. Mõned kohad on, millega rahul ei ole ja mille puhul ei ole rahul, et ma ei osanud seda kohe alguses läbi mõelda ja planeerida, aga koos kaunistusega näeb täitsa hea välja ju :)

« Older entries