Hakkame päriselt õmblema

Ehk siis võtsin mais ette turboõmblemise, sest preili vajas sõime lõpetamiseks pidukleiti ja noormees pulmadeks kostüümi. Et ma aga juhendi järgi keeruliste asjade õmblemises ennast just kindlalt ei tunne, läksin selliks-õpipoisiks oma õmbleja Tiina juurde Päevalille Salongi, kes just sellist individuaalse nõustamise teenust ka pakub.

Kleidi olin muidugi hirmus keerulise välja valinud, sellise kahekihilise, nii et pidin kõik liigutused topelt tegema kuni kokkuõmblemiseni. Ja et ma olin ajahädas, sest aeg on asi, mida ma õmblustööde juures veel üldse arvutada ei oska, siis tuli Tiinal lõpuks õmmelda kleidile ka lukk ning äärestada alumine äär ja ta pressis ka. Rasmuse vestil äärestas ta ka midagi, aga ma juba ei mäleta enam mida. Rasmuse riided valmisid lõplikult autos teel pulma, kus püksid said sisse kummi ning vest sai ette nööbid ja taha kokkutõmbamiskinnituse.

Õppetunde on nii palju, et neid siia ümber trükkida ei jõua, aga peamiseks jääb ikkagi aeg ja selle arvutamine, tuleb päris korraliku koefitsiendiga läbi korrutada, et reaalne ajakulu saada :)

Pilte praegu pole, sest kiireks ju läks ja pulmas me mingil põhjusel jätsime kogu pildistamise fotograafile ja neid pilte pole veel näinud, seega pole ka riietest korralikke pilte. Ent kui laekuvad, siis laekub siia postituse külge ka kohe kindlasti neist miskit.

01.09.11: Tegin ikka ise vigurdava modelliga pildid kleidist.

Ühel korral õmbleja juurest tulles pidurdasin ja õmblusmasin tegi autos väikse uperpalli. Töötas pärast seda, kuid sangakinnitus oli puru ning sang vajus masina sisse ja hakkas mõningaid funktsioone segama. Kuna masin on oma 8 aastat vana, otsustasin, et talle kuluks niikuinii üks hooldus ära ja viisin remonti, kus ühtlasi müüdi ka overlokimasinaid. Ja nii ma siis laekusin sealt tagasi remonditud-hooldatud õmblusmasina ja kasutatud overlokimasinaga. Testäärestamised on tehtud, suurte tegudeni pole veel jõudnud.

Jälle uued suvemütsid

Lapsed kasvavad kiiresti, möödunud suve mütsidega pole midagi peale hakata või kui on, siis juhtub, et need kaovad ära. Katu kübar on eelmise korra kordus, värvid ja kaunistused pisut teisiti, Rasmuse mütsike valmis hoopis juba valmisheegeldatud tekilappidest, millest tekki ilmselgelt ei oleks enam sündinud. Viis lapikest, millele heegeldasin vahele neli kolmnurka ja siis mõned tiirud ümberringi ja päris mitu rida kuklasse niisama peale. Ja kuigi need heegeldatud asjad venivad, püsib see müts sellegipoolest oma kuju tõttu hästi peas. Olen rahul. Ja kiiresti sai valmis kah :)

Polenta-juustu suupisted

Sloveenias sai praetud polentat mekitud ja et see oli suurepärane ning meil sai muuseas just ka kartulist-riisist-makaronist kõrini, tegin ka. Retsepti võtsin Nami-Namist ja tsipake modifitseerisin, sest noh, ega rõõska koort ju ka alati kapis ei ole. Ka puljongipulber oli otsa saanud, aga uue purgi järele peab ju Loodusperre või Ökokeskusesse minema, mis ka eraldi ettevõtmised :) Nõnda jäigi rõõsk koor retseptist välja, puljongi kombineerisin soolast ja muudest maitseainetest (see on ka lahe improviseerimise koht, sest maitsed tulevad kõik väga mõnusasti välja, mais ei “söö” neid maitseid ära) ning õli ma ka sisse ei pannud. Võid küll. Sellise tubli tüki, noh, vast 40g, retseptis pole kogust öeldud, nii et tunde järgi. Ja retsept ei sisalda ka peeneks riivitud juustu (Atleet on ikka meie pere lemmik), kogus kogu selle polenta-laadungi peale võib isegi 100g ära olla, ei oska arvutada, sest ma pole korraga kogu polentat veel ära teinud.

Lasin potis vedelikud keemiseni, segasin hulka maisitangud (kuigi tegelikult näeb see paki sisu ikkagi jämedama manna moodi välja, on pakil kirjas tangud) ja siis tasasemal tulel liigutasin aga edasi, kuni paksemaks läks. See võtab mõned minutid, mitte rohkem. Kiire maitsmine veel ning siis valasin ahjuvormi, sättisin fooliumi peale ja 30 minutiks ca 200 kraadiga ahju. Ma ei tea tegelikult, et kaua polenta ahjus võiks olla, pool tundi tundub täitsa piisav. Ahjus ta pisut kerkib ja on selline kohev, sellega peab vormi täitmise koguseid arvutades arvestama. Soojast peast võib pudruna ka süüa, panin lastele veel hapukoort ka hulka ja läks hästi kaubaks. Aga kui tahta praadida, tuleb ikka jahtuda lasta. Jahtudes läheb tihkeks ja kokku ning muutub lõigatavaks.

Lõikasin ca 1cm-paksused viilud ja need risti tükikesteks, sellisteks suupärasteks, ja panin võiga pannile praadima. Ikka ilusaks kuldpruuniks, siis teine külg ning peeneks riivitud juustu näpuga igale tükile peale. Kui alumine külg ka kuldpruun, on juustki peal ära sulanud (ka ilma kaaneta pannil) ja siis võib tõsta otse taldrikule või maandada nad vahepeal köögipaberil, et veidi vähem rasvased oleksid.

Ja nii ongi :)

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.