nökerdamisi…

Kapi tuulutamise käigus sai ports riideid kõrvale tõstetud mõttega neid enda jaoks kohendada või laste jaoks ümber õmmelda. Võtsin esimesena hunnikust ühe kevadises meeltesegaduses kaltsukast leitud seeliku, mida ma ise väga ei kandnudki. Katu käis sellega täna lasteaias

Ajaarvamine läks natuke metsa, nagu ma kohe alguses ka arvasin, sain päris mitu õhtut nikerdada. Eriti kuna see va ooverlokimasin ei ole ilmselgelt veel mu sõber. Kleidisisu nägi esialgu päris õudne välja, kruttisin mingit valet ketast, mis muutis lõiketera “nüriks”. Ei, tegelikult ma ei tea, mida see nupp tegi, aga kui kruttimise tagajärjel lõiketera ainult nässutas ja näris, siis pärast sain ta sellesama ketta keeramisel uuesti lõikama ja ka niidiäär ei ulatunud kaugelt enam üle kangaääre. See soomekeelne manuaal ei ole kah ju kohe nii kergesti haaratav.

Aga teha oli vahva. Võtsin mingi suvalise lihtsa kleidi lõike ja lõikasin selle järgi seelikupooltest tükid välja. Kaunistused-vidinad sättisin lõikel nii, et sobiks. Lõige oli muidugi täiesti sobimatu ja mitme proovikorraga said varukakaared ja kõik muu ka üsna ringi tehtud, aga ma saan aru, et nii see käibki Siilukese kangast ja pisut pitsi sinna peale… see oli lihtsalt üks uitmõte. Katu ootab nüüd veel sinna peale suuri lilli ka. Tikkimismeetodil. Näis.