Hankisin lapse tuppa taaskasutuskeskustest väikese kummutilaadse asja ja riiuli. Alustuseks kuumutasin riiulilt kuumapuhuriga natuke värvi maha, sest riiulit küürides hakkas pealmine värvikiht kooruma. Selgus, et riiulit ei taaskasuta me esimest korda, mis on ju tore 
Vaheseis siis selline:
Kummutile sai ka liivapaberiga tiir peale tehtud. Poest hankisin mööblivärvi, ühe purgikese lasin oranzhiks ja teise roheliseks toonida. Ja siis joonistasin ja värvisin ühel õhtul natuke lapse pliiatsitega, et vaadata, kuidas uhkemalt neid värve sobitada-paigutada. Seejärel läks lahti suurem maalriteibi kulutamine ja värvimine vaheldumisi, püüdes sättida neid värvimisi lapse lühikestele uneaegadele, varastele hommikutundidele enne mehe tööleminekut või õhtutundidele pärast lapse uinumist 
Parasjagu nikerdamist ja mitu päeva läks, ent tulemus on täitsa kena.
Mõtlemiskohad ja meelespea:
* kas tingimata peab värvi maha võtma, kui all on midagi nii tumedat, sest värv kumab siiani läbi, samas see väga ei häiri.
* tasub mõelda, et kas tulemus peaks olema ühtlane või näiteks triibuline ja vastavalt sellele siis otsustada rulli või pintsli kasuks. Valitud värvi juures on triibud väga funky‘d, aga see juhtus ju tegelikult kogemata
* liivapaberiga peab kindlasti üle käima, siis ei sõida värv pintsliga värvimise ajal kaasa 
* kahe värviga värvimisel peab maalriteipi ohtralt olema ja peab ootama, kuni teine värv nii palju kuivab, et sinna saab teibi peale panna, ja alles siis teise värviga värvida. Mõte, et “see oli alles esimene kiht, pole hullu” ei tööta Nii on mõned pintslilöögid vale värvi peal 
* eelmise punkti juurde kuulub ka see vajadus, et niiske lapp võiks kogu aeg käepärast olla, et kui ikka pritsib või kogemata hoogsalt tõmbad teise värvi peale, siis kiirelt ära pühkida.
Lõpptulemus (pildistatud kottpimedas toas, ehk pole värvid päris õiged):
