Vahukoorega sain reedel sõbraks, läks ilusaks tihkeks vahuks (keskmisel kiirusel vahustades ja suhkru lisamisel alles lõpus), aga stabilisaatoriga ma sõbraks ei saanudki. Segasin veega ära ja lisasin vahustatud vahukoorele, aga ega ma aru küll ei saanud, et see midagi muutnud oleks. Kuna tort läks söömisele 3h pärast lõppviimistlust, ei juhtunud temaga muidugi midagi, aga jäägid on hommikuks ikka täitsa tavalise vahukoore moodi .. hõrenenud või ma ei teagi, kuidas seda kirjeldada

Arvasin, et õmblemiseks kulub 1h, kulus 2,5h. Siit siis edaspidiseks koefitsient õmblustööde ajakulu arvutamiseks. Kuna tund oli hiline, pidin mitu korda harutama, sest suutsin kaks korda järjest voodri katteriidest suuremaks jätta. Õmblusnippidest kasutasin külgede jaoks sama, mida vankrikoti puhul, kõigepealt õmblesin parempidi kokku ja siis pahemaltpoolt uuesti läbi nii, et õmblusvarud jäid õmbluse sisse. See on ikka üks ütlemata kaval ja puhas nipp.

Ajaarvamine läks natuke metsa, nagu ma kohe alguses ka arvasin, sain päris mitu õhtut nikerdada. Eriti kuna see va ooverlokimasin ei ole ilmselgelt veel mu sõber. Kleidisisu nägi esialgu päris õudne välja, kruttisin mingit valet ketast, mis muutis lõiketera “nüriks”. Ei, tegelikult ma ei tea, mida see nupp tegi, aga kui kruttimise tagajärjel lõiketera ainult nässutas ja näris, siis pärast sain ta sellesama ketta keeramisel uuesti lõikama ja ka niidiäär ei ulatunud kaugelt enam üle kangaääre. See soomekeelne manuaal ei ole kah ju kohe nii kergesti haaratav.

Aga teha oli vahva. Võtsin mingi suvalise lihtsa kleidi lõike ja lõikasin selle järgi seelikupooltest tükid välja. Kaunistused-vidinad sättisin lõikel nii, et sobiks. Lõige oli muidugi täiesti sobimatu ja mitme proovikorraga said varukakaared ja kõik muu ka üsna ringi tehtud, aga ma saan aru, et nii see käibki Siilukese kangast ja pisut pitsi sinna peale… see oli lihtsalt üks uitmõte. Katu ootab nüüd veel sinna peale suuri lilli ka. Tikkimismeetodil. Näis.

Kleidi olin muidugi hirmus keerulise välja valinud, sellise kahekihilise, nii et pidin kõik liigutused topelt tegema kuni kokkuõmblemiseni. Ja et ma olin ajahädas, sest aeg on asi, mida ma õmblustööde juures veel üldse arvutada ei oska, siis tuli Tiinal lõpuks õmmelda kleidile ka lukk ning äärestada alumine äär ja ta pressis ka. Rasmuse vestil äärestas ta ka midagi, aga ma juba ei mäleta enam mida. Rasmuse riided valmisid lõplikult autos teel pulma, kus püksid said sisse kummi ning vest sai ette nööbid ja taha kokkutõmbamiskinnituse.

Õppetunde on nii palju, et neid siia ümber trükkida ei jõua, aga peamiseks jääb ikkagi aeg ja selle arvutamine, tuleb päris korraliku koefitsiendiga läbi korrutada, et reaalne ajakulu saada

Pilte praegu pole, sest kiireks ju läks ja pulmas me mingil põhjusel jätsime kogu pildistamise fotograafile ja neid pilte pole veel näinud, seega pole ka riietest korralikke pilte. Ent kui laekuvad, siis laekub siia postituse külge ka kohe kindlasti neist miskit.

01.09.11: Tegin ikka ise vigurdava modelliga pildid kleidist.

Ühel korral õmbleja juurest tulles pidurdasin ja õmblusmasin tegi autos väikse uperpalli. Töötas pärast seda, kuid sangakinnitus oli puru ning sang vajus masina sisse ja hakkas mõningaid funktsioone segama. Kuna masin on oma 8 aastat vana, otsustasin, et talle kuluks niikuinii üks hooldus ära ja viisin remonti, kus ühtlasi müüdi ka overlokimasinaid. Ja nii ma siis laekusin sealt tagasi remonditud-hooldatud õmblusmasina ja kasutatud overlokimasinaga. Testäärestamised on tehtud, suurte tegudeni pole veel jõudnud.

Lasin potis vedelikud keemiseni, segasin hulka maisitangud (kuigi tegelikult näeb see paki sisu ikkagi jämedama manna moodi välja, on pakil kirjas tangud) ja siis tasasemal tulel liigutasin aga edasi, kuni paksemaks läks. See võtab mõned minutid, mitte rohkem. Kiire maitsmine veel ning siis valasin ahjuvormi, sättisin fooliumi peale ja 30 minutiks ca 200 kraadiga ahju. Ma ei tea tegelikult, et kaua polenta ahjus võiks olla, pool tundi tundub täitsa piisav. Ahjus ta pisut kerkib ja on selline kohev, sellega peab vormi täitmise koguseid arvutades arvestama. Soojast peast võib pudruna ka süüa, panin lastele veel hapukoort ka hulka ja läks hästi kaubaks. Aga kui tahta praadida, tuleb ikka jahtuda lasta. Jahtudes läheb tihkeks ja kokku ning muutub lõigatavaks.

Lõikasin ca 1cm-paksused viilud ja need risti tükikesteks, sellisteks suupärasteks, ja panin võiga pannile praadima. Ikka ilusaks kuldpruuniks, siis teine külg ning peeneks riivitud juustu näpuga igale tükile peale. Kui alumine külg ka kuldpruun, on juustki peal ära sulanud (ka ilma kaaneta pannil) ja siis võib tõsta otse taldrikule või maandada nad vahepeal köögipaberil, et veidi vähem rasvased oleksid.

Ja nii ongi

Alustuseks, tundub, et meil saab väikestele preilidele külla minnes traditsiooniks ikka pisut ehteid kaasa teha. Leidsin toreda lehekülje, kus hulk karikakraversioone ehete meisterdamiseks. Squidoo Daisy Chain. Panen aga kirja. Kui lehekülg ära ei kao, siis kunagi jälle hää võtta.

Aga daamil, ka väiksel, peab ikka mingit valikut olema, nii et lisaks karikakra-lehe-ketile sai ka üks eelpainutatud traadile lükkimine läbi viidud. Sai selline igapäevasem ja lapsele lihtsamini kasutatav.

Siis oli selline lugu, et saime jälle isetegijatega kokku ja õppisime igasugu pärlivigureid tegema. Maireh õpetas liithelmest tegema. Ja siis unustasin ma korra oma mälupulga korgi raamatukogu kohvikusse. Leidsin mõni tund hiljem ilusasti üles, aga et seda enam ei juhtuks, tegin liithelme raskuseks korgi külge. Nüüd nii edev, et seda küll kuhugi naljalt maha ei jäta

Ja jälle isetegijatega koos olles võtsin esimest korda koos nendega ette vitspunutise. Minu esimene. Loodetavasti mitte küll viimane, sest seda oli väga tore teha. Takistuseks saab aga ilmselt materjal, sest et ma ise seda tõenäoliselt kunagi koguma ei jõua minna ja suure kogusega pole ju ka midagi peale hakata. Eks näis, mis saab Igatahes oli see väga vinge kogemus ja tänud väga toredale õpetajale.

Vahele pikiks ühe kokandusliku katsetuse. Nimelt käisime kaasaga sushi-restoranis ja tellisime muuhulgas ka shokorulli. Selle peale tahtsin mina ennast rulli keerata, sest see oli lihtsalt nii pööraselt hea. Kodus tegin mitu head katsetust erinevate kättesattunud shokolaadide ja puuviljadega. Nimelt siis sulatasin shokolaadi koos või ja rõõsa koorega, määrisin küpsetuspaberile paksu kihina ja pistsin pisukeseks külmkappi. Tükeldasin puuviljad peeneks ja laotasin kihile ning siis küpsetuspaberi abil rulli. Ja tagasi külma. Serveerimisel lõikasin jupikesed, nagu sushid Kõige parem tulemus tuli Fazeri tavalise musta shokolaadiga. Piimashokolaad läks liiga pehmeks ning Fazeri küpsetusshokolaad on selle maiuse jaoks liiga tugeva maitsega ja sööb puuvilja maitsed ära. Puuviljadeks õun/pirn, banaan – olid päris hääd. Restos on kaste ka juures hirmus hää ja tuhksuhkrut võib ka iluks pääle raputada ning mündilehe veerekesele pista

Kevad käes, kuid eelmisel kevadel turu 1000 vajaliku asja poest ostetud odavad kummikud koridoris ei ahvatle kuidagi kevadet tervitama minema. Ostsin natuke kunstnahka, pisut pitsi ja superliimi. Veidike läks õmblusmasina ja pesulõksude jms abi vaja ning kummikud said uue kuue. Ja seda kuube saab neil ju sageli muuta.

Ja viimase asjana leidsin Isetegijast spiraalseelikute koostegemise ja pusisin piigale täna ühe valmis. See karjub hetkel overlokimasina ja voodri järele, aga katsetus on tehtud ja maitse suus. Seda on tõesti lihtne teha. Kuigi ilmselt võiks ikkagi proovida päris-spiraali teha, mitte kroogitud varianti. Õpetussõnu endale:
* kuigi ma arvutasin foorumis antud juhendi järgi, et 53cm puusa puhul võiks teha 6×6,5cm riba, siis tegin lõpuks ikkagi ühe juurde ja tundub, et võiks vabalt ribad laiemad olla või veel üks juures, et puusalt veel kohevamalt hoiaks;
* ülemisse äärde jätsin ca 8cm krookimata osa, et oleks mõnusam värvli jaoks kummikanaleid tekitada;
* kohe ei tohi ringiks kokku õmmelda, sest alumist äärt on lihtsam korrastada laialiasetatud seeliku puhul;
* kangas peaks minusuguse algaja puhul olema tsipa sõnakuulelikum (õmblusmasinaga ei saanud niidipingutuse osas kuidagi kaubale ja ilma overlokita ei ole sellise kangaga midagi ilusat peale hakata).

Koorekaramelli jaoks panime pannile 400ml vahukoort ja 400ml suhkrut. Ja siis tuleb vahelduva eduga segades veeta pliidi läheduses vähemalt tund aega. Siis küpsetuspaberiga varustatud äärtega alusele ning tahenenuna tükkideks ja karbiga külmkappi, et oleks käepärast võtta. Tulemus on selline tugev, pisut sõmerjas. Nüüd võiks keegi ära rääkida, kuidas Nopri seda määritavat koorekaramelli teeb

Lihamarinaadi retsepti võtsin Ragne käest . Liha praadisin, nagu ma ise tavaliselt praen. Marinaadi tegin poole väiksema koguse ja sinna läks siis 750ml vett, üks sibul, üks porgand, paar loorberilehte, pisut piprateri, soola, suhkrut ja 2sl äädikat. Järgmine kord panen pisut rohkem äädikat. Liha on hää, aga pisut isegi võiks hapum olla.

Pühadeaeg möödus nii, et isegi pisut jõudsin käsitööd teha. Isetegijate jõulupakki meisterdasin ühed helkur-kõrvarõngad (idee Käsitöö’st, aga seal oli helkurehete eesmärk olla helkur, minu ehete eesmärk on olla ehe:)).

Piparkoogitainast tegin ühe tiiru. Retseptis oli liig vähe suhkrut vaja kõrvetada ja ma kõrvetasin seda vähest ka liiga vähe, nii et tainas sai üsna hele, aga maitses hästi. Retsept pärines Terevisioonist, Põhjaka piparkoogitainas, järgmine kord proovin ikka Maelt saadud retsepti, kus tainas tuleb tumepruun. Aga seda aega peab nüüd aasta otsa ootama

Piparkoogimaja tegin otsast lõpuni esimest korda ise valmis. Kodukirjas näidatud piparkooke proovisin ka teha st siis kaunistada, aga veendusin, et selliseks peeneks näputööks on vaja kindlamat kätt ja ma jään pigem klassikalise kaunistamise juurde.

Mõned jõulukaardid meisterdasin ka, sest see postkontor, kuhu põnniga kaarte ostma kelgutasime, oli juba suvel ära kolinud ) Ei jäänud muud üle, kui paksem paber, mõned salvrätid, natuke sädelevat (või nagu Maireh ütleks, sitendavat) liimi ja valmis nad olidki. Pilti muidugi ei teinud, kiire ju oli ja said kähku ümbrikku pistetud.

Võib jõulud kordaläinuks lugeda küll. Paar jäädvustust.