Kleit, mida peab tõstma…

Saan jälle natuke rahul olla, et käsitööle päris joont alla pole tõmmanud. Väikse preili rollimängu liigutustest mõistsin, et vist võiks olla üks kleit/seelik, mida päriselt on vaja tõsta, et sellega liikuda saaks. Abakhanist natuke ägedat žakaarriiet ning kahel nädalavahetusel pisut nikerdamist ja valmis. Loomulikult ei õmble ükski endast lugupidav õmbleja niimoodi lukku, kaelapaela, seljaõmblust ja nurki, aga mina pole ju õmbleja ja kõige tähtsam on lapse rahulolu. Praegu tundub, et on rahul. Lisaks on seal nii palju varu, et kui ta kasvab, siis saab järele anda – win-win igaljuhul.

 

IMG_5951

 

Advertisements

Törts näputööd

“Kohustusliku” lasteaiakostüümide lasu vahele (mis kõik on loomulikult ajapuuduses kajastamata) eksisid täna kogemata ära kaks paari kõrvarõngaid. Mõtlesin, et tõstan paar asja värskelt hangitud topsi, mis chaist vabanes, aga asi lõppes teooriatesse süvenemise asemel hoopis kahe paari kõrvarõngaste nikerdamisega. Päris mõnus. Tegin hästi lihtsad, sest keerulistega pole aega ju mässata 🙂 Fimomeisterdused said tehtud juba kolme aasta eest, siiani ootasid oma aega 🙂 IMG_5314

Üks Muhu-lilleline tort kah vahele

Küpsetan palju, aga torte olen teinud ainult mõned korrad, sest lapsed on ju väikseid ja neil on sünnipäevi vähe olnud 🙂 Nüüd oli mõtteis, et vaja tütrele üks muhutort teha. Neljapäeval hakkasin martsipanist kaunistusi meisterdama ja värvima (rukkililled on tehtud vormiga, ülejäänud täitsa käsitsi, ei raatsi oma praeguse kasutussageduse juures vorme osta :)), reedel küpsetasin põhjad (üks tavaline, üks kakaoga, üks tavaline šokolaadinööpidega) ja panin vahukoore-kohupiimakreemi, pohlamoosi ja kompotivirsikutega külmkappi imbuma ning laupäeval sai kõik muu ka peale.

Vahukoorega sain reedel sõbraks, läks ilusaks tihkeks vahuks (keskmisel kiirusel vahustades ja suhkru lisamisel alles lõpus), aga stabilisaatoriga ma sõbraks ei saanudki. Segasin veega ära ja lisasin vahustatud vahukoorele, aga ega ma aru küll ei saanud, et see midagi muutnud oleks. Kuna tort läks söömisele 3h pärast lõppviimistlust, ei juhtunud temaga muidugi midagi, aga jäägid on hommikuks ikka täitsa tavalise vahukoore moodi .. hõrenenud või ma ei teagi, kuidas seda kirjeldada 🙂

Üks suvine võlg

Vot selline paunake ühe õrna tehnoloogilise abimehe tarbeks. Taimetrükki sai katsetatud juba ammu Ülenurmel koos isetegijatega. Riidetükk jäi sellest peale oma saatust ootama. Ja jõudiski ära oodata. Tehnoloogilisel abimehel on seal sees hea ja pehme ja mul pole hirmu, et kriimud pääle tulevad kui käekotti võtmete jms kõrvale pistan.

Arvasin, et õmblemiseks kulub 1h, kulus 2,5h. Siit siis edaspidiseks koefitsient õmblustööde ajakulu arvutamiseks. Kuna tund oli hiline, pidin mitu korda harutama, sest suutsin kaks korda järjest voodri katteriidest suuremaks jätta. Õmblusnippidest kasutasin külgede jaoks sama, mida vankrikoti puhul, kõigepealt õmblesin parempidi kokku ja siis pahemaltpoolt uuesti läbi nii, et õmblusvarud jäid õmbluse sisse. See on ikka üks ütlemata kaval ja puhas nipp.

Ümberõmblemine vol 1 “seelikust kleidike”

Kapi tuulutamise käigus sai ports riideid kõrvale tõstetud mõttega neid enda jaoks kohendada või laste jaoks ümber õmmelda. Võtsin esimesena hunnikust ühe kevadises meeltesegaduses kaltsukast leitud seeliku, mida ma ise väga ei kandnudki. Katu käis sellega täna lasteaias 🙂

Ajaarvamine läks natuke metsa, nagu ma kohe alguses ka arvasin, sain päris mitu õhtut nikerdada. Eriti kuna see va ooverlokimasin ei ole ilmselgelt veel mu sõber. Kleidisisu nägi esialgu päris õudne välja, kruttisin mingit valet ketast, mis muutis lõiketera “nüriks”. Ei, tegelikult ma ei tea, mida see nupp tegi, aga kui kruttimise tagajärjel lõiketera ainult nässutas ja näris, siis pärast sain ta sellesama ketta keeramisel uuesti lõikama ja ka niidiäär ei ulatunud kaugelt enam üle kangaääre. See soomekeelne manuaal ei ole kah ju kohe nii kergesti haaratav.

Aga teha oli vahva. Võtsin mingi suvalise lihtsa kleidi lõike ja lõikasin selle järgi seelikupooltest tükid välja. Kaunistused-vidinad sättisin lõikel nii, et sobiks. Lõige oli muidugi täiesti sobimatu ja mitme proovikorraga said varukakaared ja kõik muu ka üsna ringi tehtud, aga ma saan aru, et nii see käibki 🙂 Siilukese kangast ja pisut pitsi sinna peale… see oli lihtsalt üks uitmõte. Katu ootab nüüd veel sinna peale suuri lilli ka. Tikkimismeetodil. Näis.

Hakkame päriselt õmblema

Ehk siis võtsin mais ette turboõmblemise, sest preili vajas sõime lõpetamiseks pidukleiti ja noormees pulmadeks kostüümi. Et ma aga juhendi järgi keeruliste asjade õmblemises ennast just kindlalt ei tunne, läksin selliks-õpipoisiks oma õmbleja Tiina juurde Päevalille Salongi, kes just sellist individuaalse nõustamise teenust ka pakub.

Kleidi olin muidugi hirmus keerulise välja valinud, sellise kahekihilise, nii et pidin kõik liigutused topelt tegema kuni kokkuõmblemiseni. Ja et ma olin ajahädas, sest aeg on asi, mida ma õmblustööde juures veel üldse arvutada ei oska, siis tuli Tiinal lõpuks õmmelda kleidile ka lukk ning äärestada alumine äär ja ta pressis ka. Rasmuse vestil äärestas ta ka midagi, aga ma juba ei mäleta enam mida. Rasmuse riided valmisid lõplikult autos teel pulma, kus püksid said sisse kummi ning vest sai ette nööbid ja taha kokkutõmbamiskinnituse.

Õppetunde on nii palju, et neid siia ümber trükkida ei jõua, aga peamiseks jääb ikkagi aeg ja selle arvutamine, tuleb päris korraliku koefitsiendiga läbi korrutada, et reaalne ajakulu saada 🙂

Pilte praegu pole, sest kiireks ju läks ja pulmas me mingil põhjusel jätsime kogu pildistamise fotograafile ja neid pilte pole veel näinud, seega pole ka riietest korralikke pilte. Ent kui laekuvad, siis laekub siia postituse külge ka kohe kindlasti neist miskit.

01.09.11: Tegin ikka ise vigurdava modelliga pildid kleidist.

Ühel korral õmbleja juurest tulles pidurdasin ja õmblusmasin tegi autos väikse uperpalli. Töötas pärast seda, kuid sangakinnitus oli puru ning sang vajus masina sisse ja hakkas mõningaid funktsioone segama. Kuna masin on oma 8 aastat vana, otsustasin, et talle kuluks niikuinii üks hooldus ära ja viisin remonti, kus ühtlasi müüdi ka overlokimasinaid. Ja nii ma siis laekusin sealt tagasi remonditud-hooldatud õmblusmasina ja kasutatud overlokimasinaga. Testäärestamised on tehtud, suurte tegudeni pole veel jõudnud.

Jälle uued suvemütsid

Lapsed kasvavad kiiresti, möödunud suve mütsidega pole midagi peale hakata või kui on, siis juhtub, et need kaovad ära. Katu kübar on eelmise korra kordus, värvid ja kaunistused pisut teisiti, Rasmuse mütsike valmis hoopis juba valmisheegeldatud tekilappidest, millest tekki ilmselgelt ei oleks enam sündinud. Viis lapikest, millele heegeldasin vahele neli kolmnurka ja siis mõned tiirud ümberringi ja päris mitu rida kuklasse niisama peale. Ja kuigi need heegeldatud asjad venivad, püsib see müts sellegipoolest oma kuju tõttu hästi peas. Olen rahul. Ja kiiresti sai valmis kah 🙂

Polenta-juustu suupisted

Sloveenias sai praetud polentat mekitud ja et see oli suurepärane ning meil sai muuseas just ka kartulist-riisist-makaronist kõrini, tegin ka. Retsepti võtsin Nami-Namist ja tsipake modifitseerisin, sest noh, ega rõõska koort ju ka alati kapis ei ole. Ka puljongipulber oli otsa saanud, aga uue purgi järele peab ju Loodusperre või Ökokeskusesse minema, mis ka eraldi ettevõtmised 🙂 Nõnda jäigi rõõsk koor retseptist välja, puljongi kombineerisin soolast ja muudest maitseainetest (see on ka lahe improviseerimise koht, sest maitsed tulevad kõik väga mõnusasti välja, mais ei “söö” neid maitseid ära) ning õli ma ka sisse ei pannud. Võid küll. Sellise tubli tüki, noh, vast 40g, retseptis pole kogust öeldud, nii et tunde järgi. Ja retsept ei sisalda ka peeneks riivitud juustu (Atleet on ikka meie pere lemmik), kogus kogu selle polenta-laadungi peale võib isegi 100g ära olla, ei oska arvutada, sest ma pole korraga kogu polentat veel ära teinud.

Lasin potis vedelikud keemiseni, segasin hulka maisitangud (kuigi tegelikult näeb see paki sisu ikkagi jämedama manna moodi välja, on pakil kirjas tangud) ja siis tasasemal tulel liigutasin aga edasi, kuni paksemaks läks. See võtab mõned minutid, mitte rohkem. Kiire maitsmine veel ning siis valasin ahjuvormi, sättisin fooliumi peale ja 30 minutiks ca 200 kraadiga ahju. Ma ei tea tegelikult, et kaua polenta ahjus võiks olla, pool tundi tundub täitsa piisav. Ahjus ta pisut kerkib ja on selline kohev, sellega peab vormi täitmise koguseid arvutades arvestama. Soojast peast võib pudruna ka süüa, panin lastele veel hapukoort ka hulka ja läks hästi kaubaks. Aga kui tahta praadida, tuleb ikka jahtuda lasta. Jahtudes läheb tihkeks ja kokku ning muutub lõigatavaks.

Lõikasin ca 1cm-paksused viilud ja need risti tükikesteks, sellisteks suupärasteks, ja panin võiga pannile praadima. Ikka ilusaks kuldpruuniks, siis teine külg ning peeneks riivitud juustu näpuga igale tükile peale. Kui alumine külg ka kuldpruun, on juustki peal ära sulanud (ka ilma kaaneta pannil) ja siis võib tõsta otse taldrikule või maandada nad vahepeal köögipaberil, et veidi vähem rasvased oleksid.

Ja nii ongi 🙂

Kevad-talvised toimetused

Üht-teist ikka vahepeal mul siin valmib, kuigi näiteks raglaankampsi (IT ühiskudumiseks olev Esprit) kudusin valmis, ühendasin ära ja siis harjutasin täiesti üles, sest ei istunud kuidagi selga. Alustasin nüüd ühes tükis alt-üles otsast peale. Näis, kaua nüüd valmimiseni läheb 😉 Ent ülejäänud valminud asjad sätin nüüd siia kõik ritta, ei hakka eraldi postitamagi. Kevadel siis uue hooga.

Alustuseks, tundub, et meil saab väikestele preilidele külla minnes traditsiooniks ikka pisut ehteid kaasa teha. Leidsin toreda lehekülje, kus hulk karikakraversioone ehete meisterdamiseks. Squidoo Daisy Chain. Panen aga kirja. Kui lehekülg ära ei kao, siis kunagi jälle hää võtta.

Aga daamil, ka väiksel, peab ikka mingit valikut olema, nii et lisaks karikakra-lehe-ketile sai ka üks eelpainutatud traadile lükkimine läbi viidud. Sai selline igapäevasem ja lapsele lihtsamini kasutatav.

Siis oli selline lugu, et saime jälle isetegijatega kokku ja õppisime igasugu pärlivigureid tegema. Maireh õpetas liithelmest tegema. Ja siis unustasin ma korra oma mälupulga korgi raamatukogu kohvikusse. Leidsin mõni tund hiljem ilusasti üles, aga et seda enam ei juhtuks, tegin liithelme raskuseks korgi külge. Nüüd nii edev, et seda küll kuhugi naljalt maha ei jäta 😉

Ja jälle isetegijatega koos olles võtsin esimest korda koos nendega ette vitspunutise. Minu esimene. Loodetavasti mitte küll viimane, sest seda oli väga tore teha. Takistuseks saab aga ilmselt materjal, sest et ma ise seda tõenäoliselt kunagi koguma ei jõua minna ja suure kogusega pole ju ka midagi peale hakata. Eks näis, mis saab 🙂 Igatahes oli see väga vinge kogemus ja tänud väga toredale õpetajale.

Vahele pikiks ühe kokandusliku katsetuse. Nimelt käisime kaasaga sushi-restoranis ja tellisime muuhulgas ka shokorulli. Selle peale tahtsin mina ennast rulli keerata, sest see oli lihtsalt nii pööraselt hea. Kodus tegin mitu head katsetust erinevate kättesattunud shokolaadide ja puuviljadega. Nimelt siis sulatasin shokolaadi koos või ja rõõsa koorega, määrisin küpsetuspaberile paksu kihina ja pistsin pisukeseks külmkappi. Tükeldasin puuviljad peeneks ja laotasin kihile ning siis küpsetuspaberi abil rulli. Ja tagasi külma. Serveerimisel lõikasin jupikesed, nagu sushid 🙂 Kõige parem tulemus tuli Fazeri tavalise musta shokolaadiga. Piimashokolaad läks liiga pehmeks ning Fazeri küpsetusshokolaad on selle maiuse jaoks liiga tugeva maitsega ja sööb puuvilja maitsed ära. Puuviljadeks õun/pirn, banaan – olid päris hääd. Restos on kaste ka juures hirmus hää ja tuhksuhkrut võib ka iluks pääle raputada ning mündilehe veerekesele pista 😉

Kevad käes, kuid eelmisel kevadel turu 1000 vajaliku asja poest ostetud odavad kummikud koridoris ei ahvatle kuidagi kevadet tervitama minema. Ostsin natuke kunstnahka, pisut pitsi ja superliimi. Veidike läks õmblusmasina ja pesulõksude jms abi vaja ning kummikud said uue kuue. Ja seda kuube saab neil ju sageli muuta.

Ja viimase asjana leidsin Isetegijast spiraalseelikute koostegemise ja pusisin piigale täna ühe valmis. See karjub hetkel overlokimasina ja voodri järele, aga katsetus on tehtud ja maitse suus. Seda on tõesti lihtne teha. Kuigi ilmselt võiks ikkagi proovida päris-spiraali teha, mitte kroogitud varianti. Õpetussõnu endale:
* kuigi ma arvutasin foorumis antud juhendi järgi, et 53cm puusa puhul võiks teha 6×6,5cm riba, siis tegin lõpuks ikkagi ühe juurde ja tundub, et võiks vabalt ribad laiemad olla või veel üks juures, et puusalt veel kohevamalt hoiaks;
* ülemisse äärde jätsin ca 8cm krookimata osa, et oleks mõnusam värvli jaoks kummikanaleid tekitada;
* kohe ei tohi ringiks kokku õmmelda, sest alumist äärt on lihtsam korrastada laialiasetatud seeliku puhul;
* kangas peaks minusuguse algaja puhul olema tsipa sõnakuulelikum (õmblusmasinaga ei saanud niidipingutuse osas kuidagi kaubale ja ilma overlokita ei ole sellise kangaga midagi ilusat peale hakata).

Esimesed katsetused: koorekaramell ja marineeritud liha

Ega inimene ju kõike korraga ei jõua ja asju tuleb kogu aeg juurde ka. Need kaks pole muidugi uued asjad, lihtsalt pole varem nendeni jõudnud. Aga üles tuleb kirjutada, muidu läheb meelest.

Koorekaramelli jaoks panime pannile 400ml vahukoort ja 400ml suhkrut. Ja siis tuleb vahelduva eduga segades veeta pliidi läheduses vähemalt tund aega. Siis küpsetuspaberiga varustatud äärtega alusele ning tahenenuna tükkideks ja karbiga külmkappi, et oleks käepärast võtta. Tulemus on selline tugev, pisut sõmerjas. Nüüd võiks keegi ära rääkida, kuidas Nopri seda määritavat koorekaramelli teeb 🙂

Lihamarinaadi retsepti võtsin Ragne käest :). Liha praadisin, nagu ma ise tavaliselt praen. Marinaadi tegin poole väiksema koguse ja sinna läks siis 750ml vett, üks sibul, üks porgand, paar loorberilehte, pisut piprateri, soola, suhkrut ja 2sl äädikat. Järgmine kord panen pisut rohkem äädikat. Liha on hää, aga pisut isegi võiks hapum olla.

« Older entries